Uued lahendused peituvad meis endis

Tööelu moodustab päris suure osa meie elust ja seepärast tuleb hoolt kanda selle eest, et töösuhted oleksid korras. Töörõõm on ju see, mis meid kõige enam motiveerib.

Inimesed toovad töösuhetesse kaasa oma isiklikud suhted. Nõuet, et oma kodused probleemid tuleb ukse taha jätta, on väga raske täita. Isikliku eluga seotud tunded

kanduvad ikka tööle üle.

Organisatsioonis võivad pinged tekkida kahel põhjusel: nõudest, et isiklikke asju ei räägita tööjuures või oma probleemide liigsest kurtmisest ja negatiivsuse levitamisest.

Väga on levinud norm, et igaüks peab ise oma probleemidega hakkama saama.

Hooliv küsimus kolleegile või alluvale:“ Kuidas läheb?“ - on üpris haruldane.

Klaarimata suhted organisatsioonis ning lõpetamata asjade kuhjumine tekitab rahulolematust ja tööstressi ning hakkab koostööd segama.

Iga kord, kui suhetes tekib konflikt või mõni sügavam probleem, on väga kerge süüdistada teist inimest või olukorda. Sellistel hetkedel tunduvad nähtused tihti tõsiasjade ja faktidena. Kuid see ei pruugi nii olla ja tõelise põhjuse leidmiseks tuleb tegelikult uurida seda, mis on nende nähtuste ja faktide taga.

Mida teha, kui tunned, et töösuhetes n.ö. „käärib“?

Tegelikult on olemas mitmeid võimalusi. On võimalus küsida abi professionaalsetelt konsultantidelt, superviisorilt või näiteks minna psühhodraama gruppi.

Isiksusliku arengu grupp psühhodraama meetodil on usaldusväärne vabatahtlikult kokku tulnud inimeste grupp, kes professionaalsete grupijuhtide juhendamisel otsivad uusi lahendusi vanadele olukordadele.

Psühhodraama meetodi võlu seisneb selles, et lahenduste otsimine toimub tegevuses ning on loov ja spontaanne protsess. Igal sessioonil analüüsitakse erinevaid grupiliikmete lugusid ja koos otsitakse üheskoos parimaid lahendusi.

Kuna tegemist on aktiivse grupitöö meetodiga, siis selles on palju mängulusti.

Osalejad saavad kogeda end erinevates rollides ja tunnetada, kuidas on olla kellegi teise „nahas“. Psühhodraama on ka suhtlemise-, enesejuhtimise- ja emotsionaalse intelligentsuse treening.

Psühhodraama grupijuhid (lavastajad) on saanud ettevalmistuse Rootsi Moreeno Instituudis ning sel sügisel alustab tööd psühhodraama grupp kõkidele soovijatele Kaupo Saue (Certified Practitioner ) ja Tiina Merkuljeva (Leader of psychodrama) juhendamisel.

Loomulikult ei pääse pingetest ja konfliktidest täielikult, positiivne rahulolematus on eluks vajalik. Pigem oleks tähtis tabada hetk, kuna pinge hakkab n.ö.„jamaks“ kiskuma ja selle maandamiseks on vaja midagi ette võtta. Parem on probleeme ära hoida või tegelda nendega kuni nad on väikesed. Sügavale auku kukkunud inimese aitamine

nõuab rohkem aega ja energiat. Nii ka töösuhetes. Paremaid tulemusi saab väikesi

pingeid uurides ja uusi käitumisvõimalusi katsetades. See on tähtis nii oma vaimse ja füüsilise tervise, kui ka ettevõttes valitseva õhkkonna huvides. Õhkkond mõjutab jällegi töötulemusi.

Psühhodraama töödes leiame probleemi põhjused, mis on sügavamad ja kaugemad. Enamasti on need seotud meie isikliku ajalooga, mitte teise inimesega.

Võib juhtuda, et olles solvunud teise peale, kes meie elu rikub, jõuame lõpuks enda juurde. Kohtume oma sügavama olemusega ja leiame lahenduse enda seest.

Psühhodraamas saame läbi oma mustrite teadvustamise ja mõistmise luua võimaluse muutuseks. Muutus on meie juurte juures.

Avastades enda probleemi juured, ei pea me enam oma partneri muutmiseks energiat raiskama. Enamasti teeb selline partneri „ümbertegemine“ või isegi ümbertegemise soov asja veelgi hullemaks.

Sageli oleme oma energia kanaliseerinud teise muutmise suunas ja sellega olukorda veelgi halvendanud. Seega ei jää ruumi headele asjadele, hoolimisele, armastusele ja koostööle.

Psühhodraama võlu seisneb veel ka selles, et kui me kogeme ennast, siis saame hakata muutuma ja sellega kaob soov muuta teist, kelles me varem nägime probleemi allikat.

Partner näeb ja mõistab meie soovi muutuda ning omavaheline suhe hakkabki paranema.

Teine võimalus on arendada empaatiat, näiteks oma töökaaslase mõistmise võimet.

Saades sügavamalt aru teise inimese käitumise põhjustest, tekib võimalus temasse teistmoodi suhtuda, temaga leppida ja talle andestada. Nii tuleb suhetesse rohkem selgust ja rahu, mida me kõik ju vaikselt igatseme.

Inimeste lood, nimed muudetud:

Peeglike, peeglike seina peal…

Merle oli harjunud oma soove ja huve tahaplaanile lükkama. Nii oma tööelus, kui ka eraelus oli ta äärmiselt paindlik ja mõtles rohkem selle peale, kuidas teistel hea oleks.

Kuna Merlel oli väike laps ja ta soovis tööle minna, siis oli ta ametis tööotsingutega.

Ta kurtis, et peab töökohta vahetama, sest praegune tööandja ei ole kohe kindlasti nõus tema pärast oma tööd ümber korraldama. Kui küsisin, kas ta on oma tööandjaga sel teemal rääkinud vastas Merle, et ei ole.

Ühel päeval tegime grupis „peegli“ harjutust ja Merle kohkus selle peale, kui tema enda peegel ütles talle: „ Merle, sa pole kunagi minusse vaadanud.“

„Mis sealt vaadata. Ausalt öeldes ega ma hästi ei julge, tuhisen kiiresti mööda “- vastas Merle.

Draamatöös selgus, et Merlet oli kõik kooliaastad tagakiusatud ja narritud klassikaaslaste poolt. Tüdruk ei saanud abi ei õpetajatelt ega ka emalt. Kord juhtus nii, et ema karistas tütart selle eest, et ta oli julgenud oma klassikaasalase peale kaebama tulla. Pärast seda sulgus Merle endasse ja ei julgenud enam kunagi oma murest emale rääkida. Nii ta kasvas ja lõpetas kooli, lõi oma perekonna, sünnitas lapse. Kuid hüljatuse, alaväärsuse ja abituse tunne elasid temas edasi, kuni ta nendega psühhodraamas kohtus.

Draama tulemusel sai Merle kontakti oma hüljatud, haavatud lapsega. Sai võimaluse teda lohutada, hoida ja kaitsta. Selle tulemusel leidis Merle rahu eneses ning ta enesekindlus ja enesearmastus hakkasid kasvama.

Juba järgmisel kokkusaamisel oli Merle säravam ja rõõmsameelsem ning oli näha, et naine oli enne gruppi tulekut ka peegli ees aega veetnud. Hommikuringis ütles ta, et leidis üles oma julguse ja enesekindluse ning käis vahepeal oma tööandjaga rääkimas. Selgus, et tööandja väärtustab Merlet ja on nõus võimaldama talle paindliku tööaega.

Tunne, et mina pole keegi, oli kadunud.

Oma elujõu otsingutel

Üks keskealine mees, Aivo, oli mures, et tema abielu laguneb laiali. Naine ütleb, et ta on äpu ja ei pea sõna. Meest ei saa usaldada. Mehe eesmärgiks oli arendada endas mehelikke jooni, mida naine igatseb. Uurides, mida tähendab äpulisus, rääkis mees, et ta ei julge otsustada, sest ta tunneb, et ei ole tähtis. Otsides selle tunde tagamaid, jõudis ta aega, kus talle sündis noorem vend kes küll praeguseks ajaks on surnud. Ema pühendas palju aega pesamunale. Aivo tundis, et mina ei ole siin keegi, mulle antakse ainult ülesandeid aga noorem vend saab kallistusi ja armastust. Mina ei saa midagi peale tööde ja noomituste. Aivo tundis end jõuetuna ja abituna.

Psühhodraamas sai Aivo pidada vestlust oma noorema vennaga ja rääkida talle oma abitusest, kuidas abitus teda siiani segab suhetes naisega. Selle dialoogi jooksul küsis ta oma surnult vennalt oma elujõudu tagasi. Noorema venna vaim vastas: võta tagasi oma jõud ja naudi seda, naudi oma mehelikkust. Siis meeldid endale rohkem ja siis meeldid ka oma naisele rohkem. Kui Aivo sai selliselt jõudu juurde, siis tegime koos plaane, kuidas ta saaks usaldusväärsust ja enesekindlust edasi arendada. Aivo hakkas pidama usaldusväärsuse kasvu päevikut, kuhu märkis vaid need tegevused, kus ta julges otsustada ja oli sõna pidanud. Naise suhtes empaatiat arendades teadvustas ta selgemalt, mida konkreetselt naine temalt ootab, mida ta vajab, et tunda end turvaliselt ja hästi. Selgus, et naine igatseb rõõmsaid hetki, nalja ja huumorit.

Natuke suhetesse mängu juurde tuues hakkas suhe paranema.

Ühel järgmistest kohtumisel ütles Aivo, et naine on juba talle vastu naeratama hakanud.

Appi, olen armunud!

Mees tuli endaga tööd tegema: häda selles, et olen armunud. Mehel pere, lapsed, maja. Jüri abielu ei ole aga õnnelik, sest ta on armunud oma noorpõlve armastusse.

Omal ajal ei saanud abielluda, sest oli tol korral liiga vaene. Mul ei olnud talle midagi pakkuda, ütleb ta. Armastatule ta sellest häbist muidugi ei rääkinud.

Selleks ajaks, kui Jüri sai majanduslikult hästi kindlustatuks, olid nad mõlemad juba abiellunud.

Nüüd lahvatas armastus uuesti lõkkele, sest söed ikka hõõgusid tuha all.

Jüri hakkas kasutama oma armastuse lämmatamiseks ohtralt antidepressante, sest tunded olid nii intensiivsed, et nendega oli raske elada. Kord, otsustades neist loobuda tekkisid sellised enesehävituslikud tungid, ta muutus enesele ohtlikuks.

Tuli otsustada, kuidas selles “kriisis” ellu jääda.

Erinevaid valikuid kaaludes, otsustas ta lõpuks oma tähelepanu ja energia suunata ikka oma abikaasale, kes oli juba pikalt unustusse jäetud. Planeeris, et kutsub oma naise õhtusöögile ja ainus mure oli, et kas selles restoranis on ikka sellist vaasi, kuhu naisele toodud lillede sülem panna.

Kui vaikselt salaja mõelda teisest naisest, siis ei suuda mees oma naise jaoks 100 %.

olemas olla. Tunnete läbielamine draamas aitas Jüril mõista, et ta on elanud nagu

kits kahe heinakuhja vahel.

Muutus ja otsus oma naisele ja perele pühenduda tuli pärast tunnete intensiivset läbielamist.

Loo autorid:

Tiina Merkuljeva

organisatsioonide arenduskonsultant – treener, Leader of psychodrama

Teeninduskvaliteedi Instituut OÜ

Kaupo Saue – organisatsioonide arenduskonsultant, Certified Practitioner Psühhodraamas, konsultatsioonifirma CREATES